Võrumaa zlataneerib ettevõtlust

Written by Anti Haugas

Osalesin käesoleval nädalal Võrus kahel ettevõtlusseminaril. Neis üks suunatud alustavatele, teine juba tegevatele ettevõtjatele. Olin omajagu üllatunud, millised edulugusid viimastest aastatest võtta.

Zlataneerima on sõna Rootsist. Zlatan Ibrahimovici järgi võeti ametlikult kasutusse uus sõna. Tähendab midagi kellelgi jõuliselt peale suruma.*

Tallinnas koolis ja tööl käies on võimalusi kümneid. Iga päev võib leida üritusi, kus saab kogemusi ettevõtluse vallas. Kogutakse kontakte, kuulatakse lugusid, õpitakse kogemustest. Võrus neid senimaani pigem harva. Võiks olla rohkem. Mõni ütleb, et pole kedagi kutsuda. Aga on! Kirjutan mõnest meeldejäävamast.

Rain Epler on mees, kes Osulasse rajanud Pühajõe pruulikoja. Toodavad gurmeeõltsi. Näiteks on nende käest oma toote saanud Sangaste loss. Mekkida saab seda ka Linnar Viigi loodud nutikohvikus Suure Munamäe jalamil. Kogused pole veel niivõrd suured, aga Epleril oli sära silmis, plaanid suured. Nautis ettevõtlusega kaasnevat vabadust ja isetegemisrõõmu. Lähen proovin selle ühel päeval ära. Ilmselt just Suure Muna nutitöökeskuses. Seal kiire Internet. Lahkuv president Ilves käis isegi avamas.

Ma ka ise öelnud, et Võrumaal vähe aktiivseid noori, kes julgenud just siin oma ettevõtte luua. Üks noormees tõmbas näo rõõmule. Karl Niilo, 25-aastane, lõi aasta tagasi ettevõtte Nopri Mahlad OÜ. Villivad Misso vallast kogutud kasemahla. Koguti sel aastal 130 tonni ning 50 tuhat liitrit minemas Saksamaale. Eesti mees lõi käe lauale ning trumpas entusiasmiga konkureerivad ungarlased üle. Tulevaks aastaks plaanid juba ilmselgelt suuremad.

Võrumaa Edukas Mikroettevõtja 2015 on Mario Kalvet. 21. Sajandi mesinik. Sel aastal tootis 26 tonni mett. Soetas vurritusliini. Võrdles mesindust tippspordiga, kus ajad ise järjest professionaalsemaks muutudes rekordeid ja numbreid taga. Tema mett ostavad isegi Kesk-Eesti mesinikud, kel endal nii suurt mahtu pole õnnestunud korjata. Tänapäeva mesitaru pole selline, nagu ette kujutanud. Tegemist penoplastist majakestega, mis tegelikult päris tugevad. Leiutas ka oma lahenduse, kuidas talvituvaid mesilasi loomade eest kaitsta.

Meelis Mõttus Lõunapiim OÜ-st. Siiras maa mees. Võru keeles rääkima ei hakanud, aga mõne sõna viskas sisse. Omal ajal kogus kuulsust 530-kroonise trahviga, kui esitles isevillitud metsakohinat ning metsavennapunkreid. Hakati turiste kohale vedama. Ajalehe esikaane eest oleks muidu maksnud 53 000. Korraldanud raha eest ka türgi jalgpalli. Nüüd kasvatab Eesti maatõugu lehmasid, müüb poodides pakendatud toorpiima ning ekspordib tammepuidust karpides gurmee juustu. Julgustas kaasettevõtjaid käima messidel. Tema unistus muuta Võrumaa sarnaseks Lõuna-Prantsusmaaga, kust inimesed mitte ei koli ära, vaid kuhu minnakse elama. Just seetõttu, et seal osatakse sõna oteses mõttes sitast saia teha. Ja see sai maksab palju. Kõrge lisandväärtus on eduka Eesti põllumajanduse aluseks. Tõi ka näite, et kui kõik Eesti lehmad panna ühte farmi, siis see farm oleks ilmselt väiksem sellest, mis preagu Hiina piirile kerkib.

Nõiariigi peremees Aivo Värton mainis, et idee luua nõiariik tuli ikka naiselt inspiratsiooni saades. Eks nad nõiduslikud. Kuna riik oli juba olemas, siis lõi ka liikluslinnaku. Nüüd toodavad kokkupakitavaid linnakuid, mille saab näiteks lasteaias lahti rullida. Moldovas kuum kaup. Leiutasid ka istejalgpalli. See nagu lauahoki, ainult ise pead istuma ja mööda žiini veerema. Patent on töös ning tootearendus käib. Lootus on hakata neid mänge müüma.

Kindlasti neid lugusid veel ja palju! Inspiratsiooni sai küllaga, soovitan käia. Ettevõtlus maal on kordades põnevam kui linnas. On küll!

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga