Sinust saab see, kelleks lased end vormida

Written by Anti Haugas

Ma olen tihti mõelnud, et miks käitun nii, nagu käitun. Ka sellele, et kuidas on minu suhtumine ning mõttemaailm ajas muutunud. Nimetan seda kasvamiseks. Areng teeb õnnelikuks. Progress=happiness. Seda viimast õpetab ka Anthony Robbins. Life-coach, kelle raamatuid, audioid mind väga palju mõjustanud.

Tulin äsja tagasi järjekordselt rahvusvaheliselt seminarilt. Nüüd neid pagasis ilmselt juba pea 30. Esimest korda võtsin osa 10. klassis. Esimest korda hakkasin tõsiselt mõtlema, et mida need mulle elus päriselt andnud. Sain aru, et meeletult palju. Olen olnud avatud võimalustele ning üritanud neid maksimaalselt kasutada. Säilitanud leitud rahvusvahelisi kontakte. Eelkõige lihtsate inimestega. Saanud lähedaseks noortega, kes pärit täiesti teistsugusest kultuuriruumist. Iga korraga õpin järjest rohkem. Olen käsn, kelle mahutavus eksponentsiaalselt kasvab.

Algselt käisin neil vaid selleks, et reisida.

Olen lasknud neil inimestel end vormida. Muutunud seeläbi avatumaks, empaatiavõimelisemaks. Suudan märgata asju, mis oleks jäänud märkamatuks. Näen ja tajun erinevaid situatsioone just rahvusvahelisel tasandil ette. Tean, kuidas inimesed eri paigus käituvad. Ilmselt ka aastad müügitööd ning poliitikat on suure panuse andnud. Inimese käitumine on matemaatika. Ma ei pea end inimmatemaatikas heaks. Aga tean, et ilma seda ei oskaks. Tean, kuhu on võimalik liikuda. Skaalal 1-st 10-ni olen jõudnud ilmselt esimesel astmele.

Ei lahka, kes olen mina. Minu sõnum on see, et õnnelikuks teeb avatus erinevustele. Eelkõige lihtsatele inimestele, kel omad vead. Kui laseme vormida end vaid kitsal ringil, saab meist kinnine, ehk ka kibestunud ilmakodanik. Kui oleme avatud erinevustele, saab meist laia silmaringiga tolerantne ilmakodanik. Tahaksin väga see viimane olla. Mitte teflonist ega vooljooneline. Pigem nurgeline, kuid särav ja vajadusel pehme.

Rääkisin laupäeva ööl vastu pühapäeva tundide viisi juttu ühe hispaanlasega, kes valis Pablo Iglesiast. Euroopa üht suurimat populisti. Algselt tekkis väike tõrge ning skepsis. Arvasin, et see jutuajamine jääb lühikeseks ja parem tapan teema juba eos. Eelistanuks debatti säästupirnidest või räägiks lihtsalt anekdoote. Kui rääkisin edasi, siis tegelikult mõistsin, miks ta seda tegi. Sain aru, et ta on täpselt sama avatud ja liberaalne kui mina, kuid tema sisekõne ning analüüs olid mitte ideede, vaid inimestepõhised. Küsisime teineteiselt küsimusi. Panin ka tema mõtlema. Tema pani mind mõtlema. Ma ei tea, kas valib enam Iglesiast või mitte, aga õppetunni saime mõlemad. Esmapilgul täiesti vastandlikult käitumisviisist mööda vaadates olime väga sarnaste arusaamadega noored. Isegi igatseme teineteist. See oli üks näide kujumuutusest. Neid näiteid on sadu. Me tihti ei saa valida enda lõplikku kuju, kuid saame valida inimesi, kes meie kuju muudavad.

Surve teeb süsinikust teemanti. Lihvimine teeb teemantist briljandi. Kool teeb briljantseks meist vaid ühe ning väga olulise tahu. Annab talle kuju. Neid tahke meil tegelikult rohkem. Avatus on üks neist. Avatuse all pean silmas ka õpetatavust.

Jagan seda tahku endast, mille lihvimise vajalikkuse avastasin. Mitte et seda varasemalt poleks teadnud, siis lihtsalt teadsin, aga ei tundnud.

Võimalused olla osa maailmast ning inimrassist on kõigil olemas. Olge ise avatud, et need võimalused vastu võtta. Käige ringi lahtiste kõrvadega, vahepeal kinniste silmadega. Silmad aitavad luua petteid. Kuulake ning üritage mõista. Inimese käitumine on matemaatika.

Leave a Reply

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga